Kui nädalavahetus siis nädalavahetus. Tööle mõelda ei tohi, järelikult puhkus. Läheme linna peale inimesi pildistama: paar huvitavat leidu saab talletatud, piiluge fotogaleriist ise. Mäest ülesse minnes ja sigadest (kusjuures üks imetav) läbi murdes jõuame kohaliku laupäevaõhtuse spodisündmuseni: ragbimatsh. Kohalikud on oma autod nii parkinud, et saaks spordielamuse kätte autost väljumata. Ja spordielamus on vääriline: minu jaoks esimene lähem ehk oma silmaga kokkupuude selle mänguga: meest kehade kokkupõrkumine, sõlmumine, väändumine on omaette vaatamisväärsus.
Õhtul siis paar traditsioonilist valget veini jaaniga, mõnus vestlus pikalt kuni saabub aeg magama minna.
Pühapäeva hommikul on peale jaani suuri pannkooke esimene asi jumalateenistus (pühapäevane kirikuskäik hakkab traditsiooniks saama J). Kirikukoor on võimas, kuigi üks naishääl pidi mööda laulma (millest minu elevandi jala alt läbi käinud kõrv muidugi aru ei saa). Jumalateenistus koosneski enamuses laulvast osast, seega arusaadav, miks nii palju inimesi kirikusse kokku saadakse (täis).
Peale kirikuskäiku, siis sõitsime saarte vahele ööbima: paar tundi sõitu (mootoriga) teravad pilgud vaalasid otsimas ja olimegi oma ankrukohas ühe mõnusa saare lähedal, kuhu suundusimegi lõkkel grillima. Grillimisplatsi valikul tegime väikse vea, unustades tõusuvee, napilt aga kindlalt saime siiski Rauli suurepärased lihad / kebabid / kartulid söödud. Peagi siiski võttis meri meie lõkke. Heikil oli seiklushimu et ööseks üksi saarele jääda, ülejäänutega siis tagasi purjekale.
No comments:
Post a Comment