Nagu Lonely Planet ütles: „sa üllatud vaikusest, kui satud Pangaisse“ ehk seal ei ole õigupärast midagi, kuid seda võib nautida.
Tohutult palav päev möödus siis küla vahel jalutades: sead, hobused ja kirikusse suunduvad inimesed (pühapäev), said siis kõik kaamerasse võetud. Nendel saartel ongi inimesed ja eluolu, see mida imetleda ja mida nautida, väidetavalt seal ühtegi vaatamisväärsust ei olnudki (üks kalju/laine koht, pidi olema, ent meie paari tunni jooksul keegi seda ülesse ei leidnud).
Õhtul siis järjekordsed hetked internetiga Mariners cafes. Poolatarist perenaisega rääkides leidsime ühise keele: sigarid. Hommikul tagasi minnes olingi oma varud soetanud.
No comments:
Post a Comment