Peale raskeid päevi merel jõudsime öösel Suvasse, Fiji pealinna ning saare suurimasse linna (200 000elanikku). Fiji "ajast" saime esmase ettekujutuse, kui ootasime tolliametnikke, jõudsid alles kell kolm pärastlõunal. Viis ametnikku tulid laevale, jõid kõik pakiveini ära ning palusid täita hunniku pabereid, vahelduseks piilusid ka külmkappi. Vaene toonart, kes pidi nendega solidaarsusest seda jubedust jooma, ise head nägu tehes. Lõpuks see tehtud ja jalad maas. Nagu ikka kulusid vähesed järelejäänud tunnid linnast üldmulje saamiseks ja internetiühenduse loomiseks.
Hommikul „sukeldusime“ haisukeldumise organiseerimisesse. Kui algus tundus ülesanne lootusetu (kõik kohad kinni), siis lõpuks saime jahtklubist gregi kontaktid, kellega saigi Annikale / Heikile 3 päevane PADI kursus kokku lepitud ning selle õnnestumisel esmaspäeval haidega sukeldumine. Järelejäänud päeval tutvusime Suva suht mannetu golfiväljakuga, kus meid saatis kohalik golfiäss (hcp3), mul olid kahjuks löögid möödunud kuu ja kõikumisega paigast nihkunud: scorecardi ära ei kippunud andma ja loodetavasti ei jõua mängutulemus niitväljani. Peale golfi leidsime mõnusa prantsuspärase restorani, kus kaks pudelit valget veini kadusid lisaks sibulasupile märkamatult.
Järgmine hommik suundus annika basseini prillide puhastamist õppima. Kindlasti oskab ta oma basseini ja järgnevate päevade kogemusi ise paremini kirjeldada. Meie toonarti, marko ja jaaniga hankisime auto ning suundusime läände: pacific harbour, kus õnnestus pika kauplemise ja seiklemise tulemusena haisukeldumine ka jaanile / toonartile korraldada, edasi üks mõnus resort, kus kaks noort hostelipidajat meile paar õlut lahkelt pakkusid ning tagasiteel sissepõige mägedesse, mis jättis kõige parema mulje: ilus kuppelmaastik, mis tõstis meid kiiresti 600-700m kõrgusele merepinnast, autentsed ja puutumatud ning vaieldamatult vaesed külad. Vahepeal tekkis küll kartus, et me ei jõua enne pimedat tagasi, ent õnneks tagas tempo meie küla-mägiteede läbimise 3-4 tunniga, mis meid siis suvasse täpselt päikeseloojanguks tagasi tõi.
Vahepeal siis siinsest õlust: jahtklubis maksab see GOLD marki õlu ainult 2,5fiji dollarit (ca 1 EUR) ja maitse on hea. seega oleme paradiisi äärel.
Järgmisel päeval kui olime Rauliga hulgiladu külastanud ja terve paaditäie kaupa laeva vedanud suundusime põhja mööda kuningate teed (KINGS ROAD): alguses lai maantee, millel lennujaama lähedal saime suurepärase hiina köögi maitseelamuste osaliseks, mis iga kilomeetriga põhja poole kitsamaks muutus. Koobaste juurde jõudes oli just teelaienduse ehitus ja edasi läks ainult autolaiune mägitee (shikk: ikkagi kuninglik maantee). Koopad olid pimedad ja turistiatraktsiooni nendest tehtud ei olnud: Toonart ja Jaan võtsid seltsiliseks kohaliku noore tüdruku taskulambiga ning sukeldusid pimedusse. Poole tunni pärast olid nad tugevate emotsioonidega tagasi: oli ju tegemist väidetavalt maailma ühe suurema koopaga, mille kirikusaali suurusest kambrist looklesid alla maolaadsed kujundid (siit ka koopa nimi Snake Cave). Tagasiteel pildistasime maju, inimesi kohalikul turul, kes lausa nõudsid ühekaupa, et kõik saaks pildistatud ning üks päev oligi ühelpool.
Täna liigume siis paadiga Pacific Harbouri, et hommikul pardale saabuva gregiga haide juurde sukelduda.
No comments:
Post a Comment