On pühapäev, merelaine vihane ja tuju tormine. Teel Tonga Tapult Fiji saarele on tabanud mind kole vaenlane merehaigus. See haigus on kaval nagu rebane ja järjekindel nagu mustlane. Küll ta murdis ühest otsast, siis teisest otsast ja lõpuks heitis pikali. Sõber prill-laud sai kalliks ja oli suureks toeks. Pisarsilmis embasin, esmalt vastukarva ja pärast suure rõõmuga. Kaks kolm päeva merel möödusid hambadristis lamades ja elueest võideldes. Ainsad mõtted peas „krt võtaks“, „mitte kunagi!“, „aitab!“ ja „tahan koju!“. Väsimus, tüdimus, kurbus, lootusetus, igatsus, üksküiksus, kollistumine ja lollistumine: emotsioonid võistlesid ja karjusid südames.
Täna on kolmapäeva hommik, taastun ootus ja lootus uus. Ainus mõte „olen maal!“. Mõned tunnid tagasi oleme jõudnus Fiji saarele. Hetkel istume laevas, ootame tüdinenult sisseregistreerimist ja mina kirjutanJ
No comments:
Post a Comment