LAHKUMINE, 26.07

Hommik algas rikkaliku Rauli poolt valmistatud hõrgutava singiomleti, riisi-muna-kurgi salati ja värske presskannukohviga. Kinnitanud keha maitsva hommikusöögiga, algas asjade kokku-lahti pakkimine ja kajuti koristamine. Reisi lõpuks asjad olid kahekordistunud ja kottides ruumi nende kõikide asjade ärapaigutamiseks  ilmselgelt kordades vähenenud. Lõpuks mitmed asjad said väljavisatud ja osad meeskonnaliikmete vahel laialijagatud. Asjad pakitud ja kajut koristatud, algas seiklusreisi viimane episood - hüvastijätt.  Osad põhimeeskonna liikmed olid ja on äärmiselt armsaks saanud ja uskumatult kurb oli neist lahkuda. Jaan tegi pika pai, vaatas sügavalt silma ja kallistas. Marko pigistas mehekombel kätt ja soovis kaunist koduteed. Saatma jäi Marko rõõmus ja Jaani soe, hooliv ja igatsev pilk. 

Südamesse, aga ühised rõõmuhetked ja Jaani verivärsked laulusõnad:

Rutemini laeva kanna

uhkeid pärituuli anna

lõppend võõrad veed

algab kodutee.

Lõunarist on olnud taevas

kõik see aeg me kohal laevas

vana põhjanael, jälle taevalael

liiga palju aega jätsin maha laeva

mul on kasta oma taim..

...

Lahkumispidu, 26.07

Nagu kõik lahkumised ja peod ikka oli lahkumispidu igav, kurb ja rõõmus ühtaegu. Kuna päeval sukeldusime haidega ja asukohaks oli endiselt Pacific Harbour, langes valik õhtusöögi kasuks ühes kohalikus luksuslikus hotellikuurortis mille nime meenutamisega hetkel kell kolmveerand neli hommikul esineb tõelisi raskusi. Kristjan siinkohal tuleb peagi appi ja teeb oma täpsustavad täiendavad tekstikorrektuurid. Peost rohkem pole rääkida muud kui, et söödi joodi, juttu jätkus hilisööni ja arve jagunes õiglaselt vahetusmeeskonna liikmete vahel.

SHARK REEF, 25.07

Fiji on sukeldujate seas teada-tuntud paik. Hästi väljaarendatud atraktsioon asub Pacific Harbouri nimelise asula lähedal. Mere põhja, umbes 24 m sügavusele on korallikamakatest nimelt pisike teater rajatud. Seal võib närvikõdiihkav veeinimene päris lähedalt haide toitmist vaadelda. Lisaks tiirleb söögimoldide ümber, milleks on plastmassist prügikonteinerid, veel tuhandeid teisi suuri ning kummalisi kalu. Elu nagu akvaariumis. Profid meelelahutajad on haid osavasti väljakoolitanud, näidendis kõik episoodid selgeks õpetanud. Trikk on lihtne- see kes tahab maitsvaid, riknenud kalatööstuse jäätmeid vohmida, ei saa loomulikul kombel inimeste ümber ja selja taga luurata, vaid peab kohe nn. lavale sööstma. Seal nad siis õgivad, peadpidi rohelistes prügikastides, nagu põrsad. Kõige suurem isend ja lavatäht oli meie hinnangul neljameetrine bullshark. Õnnelikud sukeldujad saavad harvadel kordadel näha tiigerhaid, kelle kerepikkus on 6m ja kes ülejäänud tõprakarja mõneks ajaks laiali peksab, et omaette mõnusalt nosida.

Antud päeval esilinastus improvisatsioonitükk "Pidusöök haikaladega" publikuks esireas Nordea meeskond ja kamp näljaseid uus-meremaalasi. Piletid kahes vaatluses esietendusele olid väljamüüdud, kõik istekohad saalis hõivatud ja meil neli kohta imekombel hangitud. Teatritükk oli ise väga põnev, lavastus meeliköitev ja tulemus erutav. Pildid ja video räägivad enda eest! Link: http://www.youtube.com/watch?v=iop_RYP_uts

SUKELDUMINE, 22.-24.07

1, päev

Esimene ja neist väidetavalt lihtsaim sukeldumispäev toimus Suva uhkemais spordibasseinis. Tõeline piinapäev algas 9.30 ja lõppes 15.30. Räpane vesi oli hirmus külm ja mina pärast esimest harjutustundi, külmunud. Kümme korda otsustasin loobuda ja üks kord  lõpetada. Sõgedad ja lõputud harjutused mask ette-mask ära, sitane basseinivesi maski sisse-maskist välja. Kõik see ja palju muudki tegi meele pahaks ja tuju mustaks. Ilusa päeva lõpetuseks, otsustasin loobuda. 

2, päev

Olin valmis kursust parasjagu lõpetama ja haikalaetendusest loobuma kui ei peaks enam külmetama ja kala kombel merevett sissehingama, keeldus Jaan Toonartiga seda aktsepteerimast. Samal hommikul otsustas Marko meiega liituda, püksitaskus kokkulepe päev sukeldumist ja sukeldumispaber 150 Fiji USD. Endal otsustushetk puudus ja nii ma avastasin end taaskord vastukarva merelt ja seltskonnaga sukeldumistalgutelt "teeme ära". Kuna päev lõppes rahulolevamalt, otsustasin siiski jätkata. Proovilepanek sellega paraku ei piirdunud. Õhtu kiuste kummipaadist teel linna libastusin, lõin käelaba siniseks ja peopesa kanamuna suuruseks. 

3, päev

Silmapiiril kursuse lõpp ja sukeldumistunnistus.  Heiki minu sukeldumissemu punus patsi, aitas riidesse ja riidest lahti. Päev kordus maal ja merel muutusteta. Tulemuseks kolm päeva piina ja üks päev lootustärev kogemus haikaladega.

Marko ÕUNAKOOK, 22.07

Randudes mitmendat päeva Fiji´l Suva sadamas, otsustas Marko teha imet. Nimelt küpsetada naise võluretsepti väel, oma kuldsete kätega õunakoogi. Oli parasjagu reede õhtu, väsitav päev seljataga ja kogunemishetk paati. Teel jahtklubist laeva meelitas ja teritas maitsemeeli hõrgutav koogilõhn. Astudes laeva, avastasin eest rõõmust särava pilgu ja õhetava näoga vanaema põlles askeldava Marko. Kaua tehtud, hästi tehtud. Kuldsed sõnad ja puha sulatõsi. Kui valmis kook tundus helge tulevik ja selle söömisrõõm kole minevik, ilmus õunakook kohvilauale. Vaatepilt oli VÄGA ilus, selle söömine veelgi ilusam. Elu maitsvaim õunakook!

Fiji Suva, 22-24.07

Fiji’l leidub igas mõttes kaasaegset elukeskkonda ning kõike sellega seonduvat. Isegi internet vuhiseb Ameerikast valguskaablit mööda väga erksalt. Linnas nimega Suva, pulseerib Lõunamere kaubandus kõige ägedamalt. Suva linnas käidud, tehtud ja nähtud, otsustasin haarata võimalusest ja teha midagi uut ja põnevat. Nimelt läbida koos Heikiga 3- päevased sukeldumise esmakursused ja minna sukelduma üheskoos haidega Pacific Harbouri. Samal ajal rentis Kristjan koos Jaani, Marko ja Toonartiga autot meenutava sõiduriista, et näha kummalisi ja valgele inimesele võõritusttekitavaid külakesi üleval mägedes.  Loodus olla Marko sõnul lopsakas nagu siinkandis kõikjal. Kaljusid katab tihe taimestik, lõhedes voolavad kiirevoolulised jõed. Kus jõgi rahulikumalt kulgeb, sinna moodustuvad luhaheinamaad nagu Eestis. Orgudes ning luhtadel tegeletakse põllumajandusega. Rahvas elab laineplekist barakkides, mis on ehitatud külg külje vastu ja astsevad kahelpool tolmust teed. Turist siia kuigi sageli ei satu, sestap takseeriti rännumehi uudishimulikult. Võibolla polegi see uudishimu vaid valmisolek, juhuks kui võõrad midagi jaotama peaks hakkama. Pildistamisse suhtutakse ilma dramaatikata või isegi nõudlikult, et pildista ikka nüüd mind ka. Mis aga kõige kummalisem – kadunud on kuked ja kirikud! Mõistagi mitte päris kadunud aga möödunud kuudega võrreldes valitseb eetris vaikus.

FIJI, VITI LEVU, SUVA SADAM 20.-24.07

Peale raskeid päevi merel jõudsime öösel Suvasse, Fiji pealinna ning saare suurimasse linna (200 000elanikku). Fiji "ajast" saime esmase ettekujutuse, kui ootasime tolliametnikke, jõudsid alles kell kolm pärastlõunal. Viis ametnikku tulid laevale, jõid kõik pakiveini ära ning palusid täita hunniku pabereid, vahelduseks piilusid ka külmkappi. Vaene toonart, kes pidi nendega solidaarsusest seda jubedust jooma, ise head nägu tehes. Lõpuks see tehtud ja jalad maas. Nagu ikka kulusid vähesed järelejäänud tunnid linnast üldmulje saamiseks ja internetiühenduse loomiseks.

Hommikul „sukeldusime“ haisukeldumise organiseerimisesse. Kui algus tundus ülesanne lootusetu (kõik kohad kinni), siis lõpuks saime jahtklubist gregi kontaktid, kellega saigi Annikale / Heikile 3 päevane PADI kursus kokku lepitud ning selle õnnestumisel esmaspäeval haidega sukeldumine.  Järelejäänud päeval tutvusime Suva suht mannetu golfiväljakuga, kus meid saatis kohalik golfiäss (hcp3), mul olid kahjuks löögid möödunud kuu ja kõikumisega paigast nihkunud: scorecardi ära ei kippunud andma ja loodetavasti ei jõua mängutulemus niitväljani. Peale golfi leidsime mõnusa prantsuspärase restorani, kus kaks pudelit valget veini kadusid lisaks sibulasupile märkamatult.

Järgmine hommik suundus annika basseini prillide puhastamist õppima. Kindlasti oskab ta oma basseini ja järgnevate päevade kogemusi ise paremini kirjeldada. Meie toonarti, marko ja jaaniga hankisime auto ning suundusime läände: pacific harbour, kus õnnestus pika kauplemise ja seiklemise tulemusena haisukeldumine ka jaanile / toonartile korraldada, edasi üks mõnus resort, kus kaks noort hostelipidajat meile paar õlut lahkelt pakkusid ning tagasiteel sissepõige mägedesse, mis jättis kõige parema mulje: ilus kuppelmaastik, mis tõstis meid kiiresti 600-700m kõrgusele merepinnast, autentsed ja puutumatud ning vaieldamatult vaesed külad. Vahepeal tekkis küll kartus, et me ei jõua enne pimedat tagasi, ent õnneks tagas tempo meie küla-mägiteede läbimise 3-4 tunniga, mis meid siis suvasse täpselt päikeseloojanguks tagasi tõi.

Vahepeal siis siinsest õlust: jahtklubis maksab see GOLD marki õlu ainult 2,5fiji dollarit (ca 1 EUR) ja maitse on hea. seega oleme paradiisi äärel.

Järgmisel päeval kui olime Rauliga hulgiladu külastanud ja terve paaditäie kaupa laeva vedanud suundusime põhja mööda kuningate teed (KINGS ROAD): alguses lai maantee, millel lennujaama lähedal saime suurepärase hiina köögi maitseelamuste osaliseks, mis iga kilomeetriga põhja poole kitsamaks muutus. Koobaste juurde jõudes oli just teelaienduse ehitus ja edasi läks ainult autolaiune mägitee (shikk: ikkagi kuninglik maantee). Koopad olid pimedad ja turistiatraktsiooni nendest tehtud ei olnud: Toonart ja Jaan võtsid seltsiliseks kohaliku noore tüdruku taskulambiga ning sukeldusid pimedusse. Poole tunni pärast olid nad tugevate emotsioonidega tagasi: oli ju tegemist väidetavalt maailma ühe suurema koopaga, mille kirikusaali suurusest kambrist looklesid alla maolaadsed kujundid (siit ka koopa nimi Snake Cave). Tagasiteel pildistasime maju, inimesi kohalikul turul, kes lausa nõudsid ühekaupa, et kõik saaks pildistatud ning üks päev oligi ühelpool.

Täna liigume siis paadiga Pacific Harbouri, et hommikul pardale saabuva gregiga haide juurde sukelduda. 

FIJI, 20.07.11

Ees 10 ootusärevat säravat päeva. Nimelt autorent, Kula Eco Park, Natadola Beach, snorkeldamine, rafting, matkarajad, mäevallutused, SPA, sotsiaalsed õhtud, inimesed, klubid, pubid ja põnevaim neist Shark Reef. Viti Levu, Fiji suurim saar on kapsapea kujuline ja poole Eesti suurune. Tsiviliseeritud, näha ja teha saab kõike. Lisandunud on maaliline kuppelmaastik. Kadunud on kirevad kuked, sead ja kirikud. Majutused on erikarva ja värvi, kalleim neist InteContinental Resort Fiji. Suva on suurim linn ja regionaalne tsenter siinmail. Homme algab uus päev, rõõm ja meie seiklusreis Fijil.

MEREHAIGUS, 17.07

On pühapäev, merelaine vihane ja  tuju tormine.  Teel Tonga Tapult Fiji saarele on tabanud mind kole vaenlane merehaigus. See haigus on kaval nagu rebane ja järjekindel nagu mustlane. Küll ta murdis ühest otsast, siis teisest otsast ja lõpuks heitis pikali. Sõber prill-laud sai kalliks ja oli suureks toeks. Pisarsilmis embasin, esmalt vastukarva ja pärast suure rõõmuga. Kaks kolm päeva merel möödusid hambadristis lamades ja elueest võideldes. Ainsad mõtted peas „krt võtaks“, „mitte kunagi!“, „aitab!“ ja „tahan koju!“. Väsimus, tüdimus, kurbus, lootusetus, igatsus, üksküiksus, kollistumine ja lollistumine: emotsioonid võistlesid ja karjusid südames.

Täna on kolmapäeva hommik, taastun ootus  ja lootus uus. Ainus mõte „olen maal!“. Mõned tunnid tagasi oleme jõudnus Fiji saarele. Hetkel istume laevas, ootame tüdinenult sisseregistreerimist ja mina kirjutanJ

OSSINOVSKITE ÄRASAATMINE, 16.07

Väsimusjäljed näol, päiksest parkinud jumekas keha, rõõmus meel, lõputud anekdoodid, mereväsimus ja laeva hülgamisest säravvalge naeratus ning õnnest särav pilk. Sellistena meenuvad Irina ja Oleg. Suurt sündmust kordav kohustuslik lõpupidu söögi joogi ning klassikalise lahke tänukõnega. Hüvastijätt Jaani ja Marko kaunite laulusõnade saatel..

veereb laineid kiilu alla

kaugele viib võõras tuul...

..meri meid on võtnud kanda

andnud andeks meie vead..

..tunneme kes jäid meist randa

soovivad meil haed.. soovivad meil headJ

Pildid

Ei taha väga suure kiirusega üles internetti tormata, ent natuke pidevalt neid ülesse tilgub. seega link endiselt endine

https://picasaweb.google.com/Kaleviste/SuurIlmareis02?authkey=Gv1sRgCPX05NSKm-P5ogE

Nuku Alofa 14.-16.07

Nuku Alofa on ca 30 000 elanikuga Tonga pealinn. Mustem, rahvarohkem, mõne üksiku lääneliku kohaga (Friends Coffee, milles praegu seda juttu kirjutan).

Nagu juba linnale kohaselt, on viimased kolm päeva olnud täidetud interneti ja linna (saare) uurimise-pildistamise seguga.

Üleeile käisime tutvumas kohaliku golfiväljakuga: ühtegi inimest ei mänginud, sarnanes pigem rangele kui väljakule, otsustasin lükata golfinaudingud fijini edasi.

Õhtusöök Seaside restoranis oli tõesti hinda (kirvest) väärt: üks parimaid piprasteike, mida elus saanud, samuti head ja kallid veinid. Seltskond nautis nii toitu kui sööki.

Eile (15.07) võtsime mikrobussi ja tegime tiiru saarele. Külades rahvas kalasid püüdmas jalgupidi vees, purskavad augud ehk kaljuavad kuhu võimas laine sisse lööb ja vett kõrgele purskab, maa-alused koopad, kus sai ujuda olid vast selle ringreisi säravaimad hetked. Ja siis söök kohalikus barbecue kohas, hinnaga ainult 6TOT per portsjon.

Õhtul oli siis ebaõnnestunud Tonga Traditional Night: kaks tantsijat, keda marko hiljem tunduvalt paremini jäljendas, söök suht talutav (terve põrsas lauas, palju huvitavaid kastmes lihasid: annika lemmikuks magushapu). Pidasin pika vestluse maha Lennie Niit'iga, 55a. Hiiumaa päritolu mees, kes siin Tongal elab viimased 30aastat. Sündinud rootsis, isa eestlane-ema rootslane, rootsi kodakondsusega. Eesti keeles oskab öelda Tere tulemast, omab Hiiumaal tagastatud maad. Kaks vanemat last (17 ja 19), saatis just tagasi Rootsi õppima / elama, noorim (15a) istus meiega lauas. Oma Tonga kogemuse valas ta parajasse sarkasmi: siinne aeglus, kohalike protektsionism, bürokraatija ja laiskus. Ta oli kindel et tonga läheb lähima 10aasta jooksul pankrotti.

Homme hommikul stardime Fiji (Suva) suunas, sõltuvalt tuultest siis järgmised 4-5 päeva (400miili) mere vallas ja maailmast isoleeritud. Peab piisavalt veini varuma, filme juba kohalikust piraatkopeerimisvabrikust varusime. Vahepeal on küll saartegrupp, kuid kardetavasti ei saa seal maabuda, kuna sissetollimine asub alles Suval, aga kui päris aus olla, siis vähemalt Tonga saari on küll juba piisavalt. Fijikad pidid olema agressiivsemad ja teistsugused (micronesia), lisaks seal palju india päritolu inimesi.

Teekond Lifukalt Ha’afevale ja vaalad, 11.07

Teekond Lihukalt Ha´afevale oli täis üllatusi ja hämmastusi. Nautides merel kes päikest, kes kirjandust või omaette mõlgutamas mõtteid, avastasime ühel hetkel lähenemas vaala. Suurest uudishimust lähenes vaal ühelt jahi küljelt teisele ja seejärel pealekauba neli-viis autiiru ümberringi. Nähtust põnevil ja elevil hüppasid Heiki, Toonart ja Marko vette. Mina haarasin video ja Kristjan kaamera ning lõbus fotosessioon võis alata. Õnneseen Toonart oli parasjagu jahi taga kui vaal suure autiiruga pööras nina ringi ja ujus ootamatult otsejoones Toonarti suunas. Toonart Rääsk kui vaala kõrval sääsk, junn jahe sai peaagu infarkti. Suur vaalsõber ujus Toonartile otsa, suudles, lõi teda sabaga ning hüvastijätauks ujus uhkelt minemaJ Sellest kõigest räägib minu poolt miljoneid väärt valminud  video, millest üht võib silmata peagi  teksti all ja teist Marko poolt lisatuna kodulehel http://www.youtube.com/watch?v=rigmKbWdnEg

Järgmine päev teekonnal Eua saarele avastasime kümneid vaalu avamerel kes ujusid uhkes üksinduses, kes paarikesi ja kes mitmekesi.

Pärast paari tundi tutvust Eua saarega, olime parasjagu kail kui märkasime eemalt Nordea katamaraani suunas kahte ujuvat hiidvaala. Jahil oli parasjagu Toonart. Vaalad kes tundsid ilmselget huvi millise jahiga on tegemist, ujusid lähedale. Üks paadi kõrvalt ja teine paadi alt.  Toonart taaskord hirmust kange, istus maha ja luges meie issanda palvet. Laev jäi püsti ja Toonart terveks.

Täiendavalt vaaladest: http://www.ilmareis.ee/2011/07/12/eua/ 

Vaalade selgade ja sabadega oleme juba harjunud. Aegajalt hüppab mõni neist terve kerega veest välja ning sajab kolossaalse plartsuga tagasi. Mõistagi juhtub selline asi alati liiga ootamatult ja liiga kaugel. Nüüd korraga on magav vaal otsekursil, vedeleb valge kõht ülespidi ja küljeuim ripakil. Lülitame mootori välja, inertsist libiseme õige lähedale. Vahetult enne kokkupõrget mauk ärkab ning hakkab laeva alt edasi ja tagasi läbi ujuma. Kui tema võimas kogu kiilu alla tuhiseb, jääb hing kinni, kas ta ikka tunnetab oma gabariite. Kargame merre, et väikese allveelaevamõõtu elukat vee alt takseerida. Siis järsku ujub ta meie suunas ja sukeldub otse Toonarti näo ees, virutades sabaga kerge plätaka. Toonart väidab, et nende pilgud kohtusid aga kus selle peletise silm täpsemalt asub, mina küll ei jõudnud märgata. Kuni hämardumiseni võib kõikjal ümberringi vaalu näha. Vesi on planktonist tihke, ega nad tühja koha peal jaurata ei viitsikski.

Marko Matvere, 11.07

Eua 13.07

Hommikul silmad avades vaatas meile vastu Eua rannik.

Rannikut ja sadamat ründasid suured lained, vedas et Nordeaga ei hakanud sisse sõitma sadamasse, see oli mõeldud ainult väikestele laevadele. Lõpuks olime maal ja autokastis teel rahvuspargi poole. Kontoris anti meile käsitsijoonistatud kaart ja siis asusimegi matkale: lootuses näha lookoute, poole ja koopaid. Käisime tund, käisime kaks, vahepeal kadus tee ja teravad roosivarred käisid mööda jalgu. Annika tegi kukekõndi. Selgus, et olime eksinud.

peale 4 tunnist matka kaunis metsas saime jälle "pargist välja", hinnanguliselt ca 20km matka seljataga. neli õlut ja kolm võileiba leidsid kiirelt oma koha, kui esimesse söögikohta (hideaway resort) jõudsime.

õhtul siis teel tongatapu poole.

Ha’afeva I , 12.07.11

Peale lahkumist Lifuakalt ja seiklusrikast päeva vaaladega (millest kindlasti Annika pikalt kirjutab), saabusime õhtuks Haafeva rannikule ööbima. Eemalt reidilt paistis laguenenud kai ja saare keskel mobiilimast, mis andsid tunnistust saare asustusest. Jäime ööbima, et järgmine hommik minna avastusretkele. Hea vaalapäeva puhul pakkus toonart shampust, Raul leidis oma tagavaradest veisefileed, mille juurde sobis suurepäraselt kodune kartulipudru. Sigar, mille Lifuakalt õnnestus hankida, oli mõnusaks nauditavaks päeva lõpuks.

Peale hommikusööki siis kummipaati ja maale. Peale ca kilomeetrist teekonda läbi raja jõudsime saare teisel küljel asuva külani. Värav oli kinni ja küla ümbritsetud aiaga. Juba tavapäraseks saanud sead tänavatel, inimesed olid esialgu umbusklikumad kui eelnevatel saartel.  Üldiselt oli küla puhtam ja korrapärasem kui eelnevad, tundus et kord oli rohkem majas. Üks pikk tänav, millest siis hargnesid laiali paar majapikkust kõrvaltänavaid. Tunde järgi vast üks 300-400 elanikku. Vahepeal sattusime usumeeste kogunemisele: viis eri usulahu liidrit istusid ja arutasid elu ja usumõtteid.

Lõuna paiku hakkasime siis Eua suunas sõitma, peale pooletunnilist sõitu jäi otsa kuldmakrell ehk mahi-mahi (vene keeles skumbria). Õppinud mehed ja kiired liigutused ning peagi saigi Raul juba fileerima hakata. Õhtuks siis teadagi söögiks kala. 

Lifuka 10.07

Nagu Lonely Planet ütles: „sa üllatud vaikusest, kui satud Pangaisse“ ehk seal ei ole õigupärast midagi, kuid seda võib nautida.

Tohutult palav päev  möödus siis küla vahel jalutades: sead, hobused ja kirikusse suunduvad inimesed (pühapäev), said siis kõik kaamerasse võetud. Nendel saartel ongi inimesed ja eluolu, see mida imetleda ja mida nautida, väidetavalt seal ühtegi vaatamisväärsust ei olnudki (üks kalju/laine koht, pidi olema, ent meie paari tunni jooksul keegi seda ülesse ei leidnud).

Õhtul siis järjekordsed hetked internetiga Mariners cafes. Poolatarist perenaisega rääkides leidsime ühise keele: sigarid. Hommikul tagasi minnes olingi oma varud soetanud. 

HA’APAI GRUPP JA LIFUKA.

Suunan pilgu ka natuke edasi, et siis pärast korrigeerida. Täna jõuame Lifuka saarele, linna Pangai, mis on Ha’api saartegruppi „pealinnaks“. Kokku elab Ha’apai grupis, millesse kuulusid ka eelmise kahe päeva kaks saart 8200 elanikku, saarte pindala kokku 110ruutkilomeetrit. Seda saartegruppi peetakse Tonga paremini hoitud saladuseks, kuna turiste siia väga palju ei jõua. Grupis on 62 saart, millest 45 on asustamata.

Sealt edasi loodame siis põigata veel mõnele tee peale jäävale saarele, siis Tongatapu ning Eua, kust edasi siis 4 päeva pikkune teekond Fidzile. Ent Fidzi transfer saab alguse ca 7-10 päeva pärast, seega vahepeal täieneb päevik kindlasti vahepealsete muljetega.

Maungaone ja öö paadis

Tavaline õhtu ja öö paadis. Olime parasjagu Kristjaniga lõpetanud kinoõhtu ja heitnud magama. Hilise kellaaja tõttu ei hakanud edasi purjetama, vaid jäime ankrusse. Palavuse tõttu uksed ja aknad kõik pärani. Uni nagu ikka on laevas suht habras ja ärev. Hetk läbi une kostis otse meie laevaaknast vaalade sarnast hingamist, puristamist ja pludistamist. Arvasin, et ei hakka ettekujutama kuidas vaalad tulid meid randa uudistama ja külla kimbutama. Hommiku, valgustas Raul aga kuidas ta oli märganud kahte imelist uudishimulikku vaala ja tegi nendega tekil öösel ka põgusalt tutvust:)

HA’APAI GRUPP JA LIFUKA.

Suunan pilgu ka natuke edasi, et siis pärast korrigeerida. Täna jõuame Lifuka saarele, linna Pangai, mis on Ha’api saartegruppi „pealinnaks“. Kokku elab Ha’apai grupis, millesse kuulusid ka eelmise kahe päeva kaks saart 8200 elanikku, saarte pindala kokku 110ruutkilomeetrit. Seda saartegruppi peetakse Tonga paremini hoitud saladuseks, kuna turiste siia väga palju ei jõua. Grupis on 62 saart, millest 45 on asustamata.

Sealt edasi loodame siis põigata veel mõnele tee peale jäävale saarele, siis Tongatapu ning Eua, kust edasi siis 4 päeva pikkune teekond Fidzile. Ent Fidzi transfer saab alguse ca 7-10 päeva pärast, seega vahepeal täieneb päevik kindlasti vahepealsete muljetega.

MAUNGAONE saar ja meie giid DIPLOMA, 9.07

See on siis eilse asustamata saare asustatud kaaslane. 100-200 elanikku, 22 kooliõpilast, üks küla, lugematul hulgal sigasid, 5 kirikut J Kohalikud äärmiselt sõbralikud, kõkidesse majadesse kutsuti sisse.  Giid Diploma oma Che Guevara särgi ja ühe esimese kunsthambaga 23aastane värske abielunaine, sõbrunes kiiresti annikaga ja saatis meid kogu teekonna külas. Millegipärast küsis ka Annika telefoni, kurat teab milleks, igal juhul e-maile neil ei olnud. Ja öösel uudistasid / puristasid jälle vaalad jahi ümber.

ASUSTAMATA SAAR, OFOLANGA; 8.07

Ümbermõõt ligi neli kilomeetrit, kogu saar ühtlaselt liivaribaga ümbritsetud, ja täiesti inimasustuseta. Nagu muinasjutus. Esimese vallutusretkena tegime saarele ringi peale. Peagi liitusid naabersaare elanikud, kes käisid seal kaheksajalgu ning kalasid püüdmas. Pärastlõunal saarele tagasi minnes olid kohalikud just ühe haikala kätte saanud. Pildid ja video räägivad paremini haist, kui tema kirjaldamine. Kui meie saarel lõket ettevalmistasime oli Raul kohtunud jahist paarikümnemeetri kaugusel mööda ujunud kahe vaalaga, kes oma puristamisega ta kajutist välja ajasid. Õhtu lõkkel valmistatud sashlõki ja marko / jaani esinemisega kuuvalgel, lendrebased peakohal tiirutamas (hämaruse tõttu neid pildile kahjuks ei saanud). Järgmine hommik silmasime lisaks karja väikeseid delfiine ja vähemalt meetrilist kilpkonna, tundub et oleme jõudnud loodusparadiisi.

JÄLLE MEREHAIGUS

Peale tsunamihoiatusest ülesaamist ja varude viimaseid täiendusi alustasime 7. Juuli hommikupoolikul pea-aegu vastu tuult järgmise Ha-apai saartegrupi poole. Tuul oli tugev ja vastu, sama käis lainekohta. Ja siis ta tuli taas: sõber merahaigus. Õnneks jõudsime öösel esimese saare varju ning  saime hommikuks ennast välja magada.

NATUKE FAKTE

Vava’u gruppi, kust tsunamihoiatusega lahkusime peetakse maailma üheks huvitavamaiks cruising sihtkohaks. 61 saart ja türkiissinine rahulik vesi pisikestes lahtedes. Kokku elab saartegrupil 17 000inimest, 119ruutkilomeetrisel pindalalal. Pealinn on siis Neiafu (5900in).

TSUNAMI

Kohaliku ajajärgi täna hommikul kell 8:13 toimus Uus-Meremaa ja Austraalia vahel (laius 175 * pikkus 20) 20 km sügavusel merepõhjas 7.8  magnituudi suurune tugev maavärin. Kohaliku ajajärgi kell 8:23 anti hoiatus Tongale. Erutav uudis hommikukohvi kõrvale:) Saarel tekkis paanika. Politseiauto kihutas linnas ringi ja kuulutas välja tsunami häire. Rahvas jooksis peaõieli saare ühest otsast teise. Meie õnneks, kes me praegu asume just Tonga saarestikus, tühistati tsunami hoiatus ja pärast saarel tekkinud paanikat on hetkel kõik stabiliseerunud ja rahulik. Eesti ajajärgi 23:55 helises telefon ja kallid vanemad olid kuulnud juba televisioonist tsunami häiret ning mures. Hetk ennem seda olime saanud just info, et kõik korras. Ärge muretsega, lahkume just Tonga saarelt ja meiega on kõik korras!

Imelised VAALAD

Kiga, mega, äge ja vägev! Superlahe, nägime täna 4 vaala. Neist kaks teismelist (1-2 a) ja üks emavaal koos vallatu pojaga. Rentisime kiirkaatri ja lendasime avamerele. Pärast 1,5 tundi otsingut, kadus lootus ja ootus. Ennäe imet, hetk hiljem avastasime eemal meres vaalade olemasolu ja kihutasime neid otsemaid tervitama. Vaaladega saime kohe sõpradeks. Tervituseks tegid nad tiiru ümber meie paadi ja jutustasid toreda loo kust olid tulnud ja kohupoole teel. Lasid meie silmadel särada ja uudishimul raugeda. Nii nad kümblesid, suplesid ja vallatlesid vees ja veest väljas. Tehtud nähtud. Peagi lisanduvad pildid, kauneid fotoelamusi!

Pokker, sigar & Calvados

Ideesähvatusena Olegilt ilmus õhtusaabudes lauale pokker. Tore mõte, millega kohe nõus olime. Kuna Toonartile oli see elu esimene mäng, tegid Oleg ja Kristjan kiire meeldetuletuse mängureeglitest ja heast tavast. Mängu ei saanud algul vedama, pärast paari Jaani imehead kokteili sidrunimahla ja Rum´iga, aga pidama:) Esimesena lahkus mängust Oleg, teisena Toonart. Mind tabas täielik mänguõnn. Mis mäng see on ilma õige sigari ja Calvadosita? Kristjani ja Olegi arvates, polegi. Nii tõi Marko meeste hädapalvel lagedale tagatipuks kaks imehead sigarit ja Oleg aastast 1968 sigahea Calvadosi. Sigari ja Calvadosi koosmõjul võttis Oleg minult krediiti ja asus taas mängu. Peagi kaotas taas paraku kogu oma vara ja laostus. Kristjan seevastu, oli väärt vastane. Tundus, et ta ei kavatsegi kaotada, vaid hoopiski võita. Läbi raske võitluse, sain lõpuks jagu. Nii võiski pidada mängu lõpetatuks ja mind võitjaks:):)

Sinine esmaspäev

Seekord tõeliselt sinine. Meresinine. Kaunis vava'u elaniketa saarte vahel.

Hommikul kamandas toonart maskid torudega ette, lestad jalga, hari kätte ja paadi alla külgi vetikatest puhastama. tunnike nühkimist ja nordea säras nagu uus.

üks vahepala ka: kui veel sadamas ankrus olime, tuli üks norrakas meie paadi juurde ja küsis, kas raha vahetada saab? see küsimus oli siis nordea logost inspireeritud.

pealelõunal läksime dzunglimatkale ehk siis lähedalasusvale asustamata saarele jalutama: mäe otsas leidsime mahajäetud maja, mille õues kasvasid väga ahvatlevad sidrunid. t-särgist tehtud kott aitas selle kõik paati kanda, millest siis õhtupimeduses sai väga maitsvaid rummijooke tehtud pineva pokkerimängu kõrvale. kahju et raha peale ei mänginud sest annika võttis poti.

veel üks sündmus: üks krabi hammustas annika prillidel ühe sanga otsa küljest ära. see see on kui nina igalepoole toppida, hea et nina ja kõrvad alles.

NÄDALAVAHETUS

Kui nädalavahetus siis nädalavahetus. Tööle mõelda ei tohi, järelikult puhkus. Läheme linna peale inimesi pildistama: paar huvitavat leidu saab talletatud, piiluge fotogaleriist ise. Mäest ülesse minnes ja sigadest (kusjuures üks imetav)  läbi murdes jõuame kohaliku laupäevaõhtuse spodisündmuseni: ragbimatsh. Kohalikud on oma autod nii parkinud, et saaks spordielamuse kätte autost väljumata. Ja spordielamus on vääriline: minu jaoks esimene lähem ehk oma silmaga kokkupuude selle mänguga: meest kehade kokkupõrkumine, sõlmumine, väändumine on omaette vaatamisväärsus.

Õhtul siis paar traditsioonilist valget veini jaaniga, mõnus vestlus pikalt kuni saabub aeg magama minna.

Pühapäeva hommikul on peale jaani suuri pannkooke esimene asi jumalateenistus (pühapäevane kirikuskäik hakkab traditsiooniks saama J). Kirikukoor on võimas, kuigi üks naishääl pidi mööda laulma (millest minu elevandi jala alt läbi käinud kõrv muidugi aru ei saa). Jumalateenistus koosneski enamuses laulvast osast, seega arusaadav, miks nii palju inimesi kirikusse kokku saadakse (täis).

Peale kirikuskäiku, siis sõitsime saarte vahele ööbima: paar tundi sõitu (mootoriga) teravad pilgud vaalasid otsimas ja olimegi oma ankrukohas ühe mõnusa saare lähedal, kuhu suundusimegi lõkkel grillima. Grillimisplatsi valikul tegime väikse vea, unustades tõusuvee, napilt aga kindlalt saime siiski Rauli suurepärased lihad / kebabid / kartulid söödud. Peagi siiski võttis meri meie lõkke. Heikil oli seiklushimu et ööseks üksi saarele jääda, ülejäänutega siis tagasi purjekale. 

Tonga kuningriik 28.06.-04.07

Nuielt lahkudes, ootas meid ees 2 ööpäeva sõitu merel. Seekord puhus merel küljetuul. Laev loksutas nii mis kole ja üllatuseks sai halb enesetunne seekord minust võitu. Kajuti prilllaud ja vägisi esilekutsutud uni olid parimad sõbrad.Ei teagi kas imeläbi ingveri tabletid või minu visa hing said peagi ikkagi merehaigusest jagu ja uus päev kauni vaatepildiga Tonga saarele võis alata.

Tonga on rohkem tsiviliseeritud ja aktiivsema külaeluga omanäoline saar. Nagu Marko ütles, et peagi paistavad nad kõik ühtenägu. Nii ta paraku ongi.Oleme siin teist päeva kiirelt kohanenud, tutvunud saareelanikega ja jõudnud arusaamisele, et ega siin suurt teha polegi. Päevad veerevad lumepallikiirusel ja õhtud on kiired tulema. Õhtusöök, kallis vein ja hea seltskond juhatab päeva kaunilt õhtusse.Hetkel otsin võimalust pääseda merele ja ujuda üheskoos Humpback vaaladega. Näis, kas õnnestub.

30.juuni

Müstiline rahvusvaheline kuupäevajoon röövis meilt kuupäeva 30.juuni. Sisuliselt lahkudes Niue saarelt Tonga saarele, kadus see üks ilus päev meie elust sellest osavõtmata. Vot nii on lood siinpool maakerapoolt.

viited

natuke abiks ka muud viited:

http://www.ilmareis.ee/logiraamat/

http://www.facebook.com/Tele2ymberilma

Pildid

täienevad ja paranevad (ehk jõudumööda kustutan, parandan, kommenteerin)

asuvad endiselt samal aadressil.

https://picasaweb.google.com/Kaleviste/SuurIlmareis02?authkey=Gv1sRgCPX05NSKm-P5ogE&feat=directlink

Vava'u

On  siis Tonga põhjapoolseim saartegrupp. Suurim, kus praegu randunud, on selline meduusikujuline paljude soppidega saar. Sadam on täiesti soppide vahel, seega saime tänase öö magada pea-aegu nagu maal, vesi on täiesti vaikne. Kui eelmises kohas oli vesi täis merimadusid siis siin on kohevil merisiile. ainuüksi neid vaadates tekkiv mõte vetteastumisest toob kananaha ihule.

Tonga on teise teraga kui Niue kui ka Rarotonga. Inimesi rohkem, räpasem ja elevam, natuke tunda kariibi hõngu (ka inimtüübilt on nad kariiblaste sarnased). saarel käisime linnas turul, supermarketis ja kõige tähtsam veinipoes. ning chillime niisama, nautides tsivilatsiooni (õlu, internet, baaris söömine, loundry).

väidetavalt on siin ümbruseis ka vaalu: täna kauples annika meile paati koos giidiga, et neid vaatama minna. loodetavasti õnnestub.

homme liigume saarestikus lõuna poole, et jääda kuskil asustamata saare lähedal ankrusse ja eemalduda taaskord tsivilisatsioonist: snorgeldada, lugeda raamatuid, võtta päikest  ja nautida kõike, mida Vaiksel Ookeanil meie jaoks pakkuda.

Vene Pidu

Vava'u sadamas Aquarium baaris (mis on nagu jahtklubi) kohtusime kahe vene emigrandiga. Üks sündinud kasahhis, 15a saadetud tagasi saksamaale (sõja ajal sinna jäänud sakslaste järeltulija), teine siis väidetavalt moskvast (milles irina kahtleb).

kutsusime nad enda jahile õhtusöögile, ohtralt tequilat, veini tarbinuna võttis vene muusika kõvamad tuurid ja kaasalauljaid oli ka mitmeid (vene keele valdajaid).

10 paiku oli hoog suur, üks paat suundus peole, meie läksime puhkama raskest päevast.