Maa, lõpuks ometi maa, peale ligi viite ööpäeva merel oli see õnnis tunne. Kummipaadiga maale peale tolliformaalsuste sooritamist, samas kõikumine ei kadunud, vaid jätkus ka kindlal maal.
Niuvel siis nõks üle 1000 elaniku, saare ümbersõit ca 60km pikkune (mille tegime ka autoga ära)
Esimene päev siis chillisime pealinnas Alofis (sic on seda pealinnaks nimetada ), kasutasime interneti hüvesid jahtklubis ja sellele siis järgnes havai stiilis buffet õhtusöök koos kohalike esitatud tantsudega. Tundus, et kogu küla inimressurs oli tantsima pandud (ehk siis 5 tüdrukut ja 5 poissi J). Söök oli suht saast ja nagu saarele omane siis kallis.
Niue oli oma hinnatasemelt eriti kallis: õlu poes ca 4-5NZD (3EUR), lihtne curry india restoranputkas 18NZD (12EUR, annab tallinna hea restorani hinnataseme välja), lihtsad Uus-Meremaa veinid 20NZD alates (13EUR)
Pühapäev ja pannkoogid: paras tegemine kuuma grilli kohal, vett tilkus kõvasti J, aga selle eest said need tehtud (vaatamata piima puudumisele).
Teine päev võtsime toonartiga koos ette jalgrattamatka mööda rannikut põhjapoole: Limu Pools ehk basseinid, mis on mere ääres ja peaaega mageda veega. Edasi siis Matapa Chasm, kus Niue kuningad olid ujumas käinud (pikk bassein, kus isegi annika jalad ja kõhu märjaks tegi) ning võimsad Talava Arches koopad.
Tagasi jõudes hakkas torm üles kerima, raul oli meile kummipaati jätnud kirja, et peame ümber siduma teise tugevama poi külge. Kuna laevas ainult mina, annika ja toonart, siis pidime nende väheste jõududega hakkama saama: annika haaras poi, mina siis sidusin värskeltõpitud sõlmega paadi jälle kinni.
Tundub, et Niuel ei tegele keegi mingi asjaliku tööga, kui poemüüjad välja arvata. Riik saab suuri abirahasid Uus-Meremaalt ja Euroopa Liidult (?), mis siis elanike vahel kergelt korruptiivselt ära jagatakse või finantseeritakse riiklikke töökohti (toonarti sõnul tollis tööl 40-50 inimest, mis teeb ühe ametniku ühe turisti kohta naljaga pooleks). Kanad kuuluvad kõigile, jooksevad ringi, kuid keegi neid püüda ei viitsi, sest kanaliha saab poest juba fileerituna. Kalal keegi ei käi. Palju tühje majasid, sest noored ja asjalikumad on emigreerunud Uus-Meremaale ja Austraaliasse karjääri tegema.
Öö oli tõeliselt tormine ja rahutu, pois seisvat paati peksid lained tõesti kõvasti. Hommikul üritasime siis viiekesi (jaan ja raul ööbisid maal) maale saada, ent esimene katse luhtus. Laine peksis 3-4 meetri kõrgusest kaist peaaegu üle ja oleks tõenäoliselt peksnud ka meid vastu kaid koos paadiga. Paar tundi ootamist ning 12 paiku saime maale. Marko hankis poliitikutelt, kellega nad eelmine päev napsu olid võtnud auto ja kiire ringkäik ümber saare, säravaimaks siis palmisalu, mis keset korallkividest kaljusid, ümbritsetuna skulptuuridena mõjuvatest kivikujudest.
Nii naljakas kui see ei olnud, siis tagasipöördumine merele oli mõnus: ootamas siis kaks ööpäeva sõitu ja Tonga Vava’u ehk põhjapoolseim saarestik.
