LAHKUMINE, 26.07

Hommik algas rikkaliku Rauli poolt valmistatud hõrgutava singiomleti, riisi-muna-kurgi salati ja värske presskannukohviga. Kinnitanud keha maitsva hommikusöögiga, algas asjade kokku-lahti pakkimine ja kajuti koristamine. Reisi lõpuks asjad olid kahekordistunud ja kottides ruumi nende kõikide asjade ärapaigutamiseks  ilmselgelt kordades vähenenud. Lõpuks mitmed asjad said väljavisatud ja osad meeskonnaliikmete vahel laialijagatud. Asjad pakitud ja kajut koristatud, algas seiklusreisi viimane episood - hüvastijätt.  Osad põhimeeskonna liikmed olid ja on äärmiselt armsaks saanud ja uskumatult kurb oli neist lahkuda. Jaan tegi pika pai, vaatas sügavalt silma ja kallistas. Marko pigistas mehekombel kätt ja soovis kaunist koduteed. Saatma jäi Marko rõõmus ja Jaani soe, hooliv ja igatsev pilk. 

Südamesse, aga ühised rõõmuhetked ja Jaani verivärsked laulusõnad:

Rutemini laeva kanna

uhkeid pärituuli anna

lõppend võõrad veed

algab kodutee.

Lõunarist on olnud taevas

kõik see aeg me kohal laevas

vana põhjanael, jälle taevalael

liiga palju aega jätsin maha laeva

mul on kasta oma taim..

...

Lahkumispidu, 26.07

Nagu kõik lahkumised ja peod ikka oli lahkumispidu igav, kurb ja rõõmus ühtaegu. Kuna päeval sukeldusime haidega ja asukohaks oli endiselt Pacific Harbour, langes valik õhtusöögi kasuks ühes kohalikus luksuslikus hotellikuurortis mille nime meenutamisega hetkel kell kolmveerand neli hommikul esineb tõelisi raskusi. Kristjan siinkohal tuleb peagi appi ja teeb oma täpsustavad täiendavad tekstikorrektuurid. Peost rohkem pole rääkida muud kui, et söödi joodi, juttu jätkus hilisööni ja arve jagunes õiglaselt vahetusmeeskonna liikmete vahel.

SHARK REEF, 25.07

Fiji on sukeldujate seas teada-tuntud paik. Hästi väljaarendatud atraktsioon asub Pacific Harbouri nimelise asula lähedal. Mere põhja, umbes 24 m sügavusele on korallikamakatest nimelt pisike teater rajatud. Seal võib närvikõdiihkav veeinimene päris lähedalt haide toitmist vaadelda. Lisaks tiirleb söögimoldide ümber, milleks on plastmassist prügikonteinerid, veel tuhandeid teisi suuri ning kummalisi kalu. Elu nagu akvaariumis. Profid meelelahutajad on haid osavasti väljakoolitanud, näidendis kõik episoodid selgeks õpetanud. Trikk on lihtne- see kes tahab maitsvaid, riknenud kalatööstuse jäätmeid vohmida, ei saa loomulikul kombel inimeste ümber ja selja taga luurata, vaid peab kohe nn. lavale sööstma. Seal nad siis õgivad, peadpidi rohelistes prügikastides, nagu põrsad. Kõige suurem isend ja lavatäht oli meie hinnangul neljameetrine bullshark. Õnnelikud sukeldujad saavad harvadel kordadel näha tiigerhaid, kelle kerepikkus on 6m ja kes ülejäänud tõprakarja mõneks ajaks laiali peksab, et omaette mõnusalt nosida.

Antud päeval esilinastus improvisatsioonitükk "Pidusöök haikaladega" publikuks esireas Nordea meeskond ja kamp näljaseid uus-meremaalasi. Piletid kahes vaatluses esietendusele olid väljamüüdud, kõik istekohad saalis hõivatud ja meil neli kohta imekombel hangitud. Teatritükk oli ise väga põnev, lavastus meeliköitev ja tulemus erutav. Pildid ja video räägivad enda eest! Link: http://www.youtube.com/watch?v=iop_RYP_uts

SUKELDUMINE, 22.-24.07

1, päev

Esimene ja neist väidetavalt lihtsaim sukeldumispäev toimus Suva uhkemais spordibasseinis. Tõeline piinapäev algas 9.30 ja lõppes 15.30. Räpane vesi oli hirmus külm ja mina pärast esimest harjutustundi, külmunud. Kümme korda otsustasin loobuda ja üks kord  lõpetada. Sõgedad ja lõputud harjutused mask ette-mask ära, sitane basseinivesi maski sisse-maskist välja. Kõik see ja palju muudki tegi meele pahaks ja tuju mustaks. Ilusa päeva lõpetuseks, otsustasin loobuda. 

2, päev

Olin valmis kursust parasjagu lõpetama ja haikalaetendusest loobuma kui ei peaks enam külmetama ja kala kombel merevett sissehingama, keeldus Jaan Toonartiga seda aktsepteerimast. Samal hommikul otsustas Marko meiega liituda, püksitaskus kokkulepe päev sukeldumist ja sukeldumispaber 150 Fiji USD. Endal otsustushetk puudus ja nii ma avastasin end taaskord vastukarva merelt ja seltskonnaga sukeldumistalgutelt "teeme ära". Kuna päev lõppes rahulolevamalt, otsustasin siiski jätkata. Proovilepanek sellega paraku ei piirdunud. Õhtu kiuste kummipaadist teel linna libastusin, lõin käelaba siniseks ja peopesa kanamuna suuruseks. 

3, päev

Silmapiiril kursuse lõpp ja sukeldumistunnistus.  Heiki minu sukeldumissemu punus patsi, aitas riidesse ja riidest lahti. Päev kordus maal ja merel muutusteta. Tulemuseks kolm päeva piina ja üks päev lootustärev kogemus haikaladega.

Marko ÕUNAKOOK, 22.07

Randudes mitmendat päeva Fiji´l Suva sadamas, otsustas Marko teha imet. Nimelt küpsetada naise võluretsepti väel, oma kuldsete kätega õunakoogi. Oli parasjagu reede õhtu, väsitav päev seljataga ja kogunemishetk paati. Teel jahtklubist laeva meelitas ja teritas maitsemeeli hõrgutav koogilõhn. Astudes laeva, avastasin eest rõõmust särava pilgu ja õhetava näoga vanaema põlles askeldava Marko. Kaua tehtud, hästi tehtud. Kuldsed sõnad ja puha sulatõsi. Kui valmis kook tundus helge tulevik ja selle söömisrõõm kole minevik, ilmus õunakook kohvilauale. Vaatepilt oli VÄGA ilus, selle söömine veelgi ilusam. Elu maitsvaim õunakook!

Fiji Suva, 22-24.07

Fiji’l leidub igas mõttes kaasaegset elukeskkonda ning kõike sellega seonduvat. Isegi internet vuhiseb Ameerikast valguskaablit mööda väga erksalt. Linnas nimega Suva, pulseerib Lõunamere kaubandus kõige ägedamalt. Suva linnas käidud, tehtud ja nähtud, otsustasin haarata võimalusest ja teha midagi uut ja põnevat. Nimelt läbida koos Heikiga 3- päevased sukeldumise esmakursused ja minna sukelduma üheskoos haidega Pacific Harbouri. Samal ajal rentis Kristjan koos Jaani, Marko ja Toonartiga autot meenutava sõiduriista, et näha kummalisi ja valgele inimesele võõritusttekitavaid külakesi üleval mägedes.  Loodus olla Marko sõnul lopsakas nagu siinkandis kõikjal. Kaljusid katab tihe taimestik, lõhedes voolavad kiirevoolulised jõed. Kus jõgi rahulikumalt kulgeb, sinna moodustuvad luhaheinamaad nagu Eestis. Orgudes ning luhtadel tegeletakse põllumajandusega. Rahvas elab laineplekist barakkides, mis on ehitatud külg külje vastu ja astsevad kahelpool tolmust teed. Turist siia kuigi sageli ei satu, sestap takseeriti rännumehi uudishimulikult. Võibolla polegi see uudishimu vaid valmisolek, juhuks kui võõrad midagi jaotama peaks hakkama. Pildistamisse suhtutakse ilma dramaatikata või isegi nõudlikult, et pildista ikka nüüd mind ka. Mis aga kõige kummalisem – kadunud on kuked ja kirikud! Mõistagi mitte päris kadunud aga möödunud kuudega võrreldes valitseb eetris vaikus.

FIJI, VITI LEVU, SUVA SADAM 20.-24.07

Peale raskeid päevi merel jõudsime öösel Suvasse, Fiji pealinna ning saare suurimasse linna (200 000elanikku). Fiji "ajast" saime esmase ettekujutuse, kui ootasime tolliametnikke, jõudsid alles kell kolm pärastlõunal. Viis ametnikku tulid laevale, jõid kõik pakiveini ära ning palusid täita hunniku pabereid, vahelduseks piilusid ka külmkappi. Vaene toonart, kes pidi nendega solidaarsusest seda jubedust jooma, ise head nägu tehes. Lõpuks see tehtud ja jalad maas. Nagu ikka kulusid vähesed järelejäänud tunnid linnast üldmulje saamiseks ja internetiühenduse loomiseks.

Hommikul „sukeldusime“ haisukeldumise organiseerimisesse. Kui algus tundus ülesanne lootusetu (kõik kohad kinni), siis lõpuks saime jahtklubist gregi kontaktid, kellega saigi Annikale / Heikile 3 päevane PADI kursus kokku lepitud ning selle õnnestumisel esmaspäeval haidega sukeldumine.  Järelejäänud päeval tutvusime Suva suht mannetu golfiväljakuga, kus meid saatis kohalik golfiäss (hcp3), mul olid kahjuks löögid möödunud kuu ja kõikumisega paigast nihkunud: scorecardi ära ei kippunud andma ja loodetavasti ei jõua mängutulemus niitväljani. Peale golfi leidsime mõnusa prantsuspärase restorani, kus kaks pudelit valget veini kadusid lisaks sibulasupile märkamatult.

Järgmine hommik suundus annika basseini prillide puhastamist õppima. Kindlasti oskab ta oma basseini ja järgnevate päevade kogemusi ise paremini kirjeldada. Meie toonarti, marko ja jaaniga hankisime auto ning suundusime läände: pacific harbour, kus õnnestus pika kauplemise ja seiklemise tulemusena haisukeldumine ka jaanile / toonartile korraldada, edasi üks mõnus resort, kus kaks noort hostelipidajat meile paar õlut lahkelt pakkusid ning tagasiteel sissepõige mägedesse, mis jättis kõige parema mulje: ilus kuppelmaastik, mis tõstis meid kiiresti 600-700m kõrgusele merepinnast, autentsed ja puutumatud ning vaieldamatult vaesed külad. Vahepeal tekkis küll kartus, et me ei jõua enne pimedat tagasi, ent õnneks tagas tempo meie küla-mägiteede läbimise 3-4 tunniga, mis meid siis suvasse täpselt päikeseloojanguks tagasi tõi.

Vahepeal siis siinsest õlust: jahtklubis maksab see GOLD marki õlu ainult 2,5fiji dollarit (ca 1 EUR) ja maitse on hea. seega oleme paradiisi äärel.

Järgmisel päeval kui olime Rauliga hulgiladu külastanud ja terve paaditäie kaupa laeva vedanud suundusime põhja mööda kuningate teed (KINGS ROAD): alguses lai maantee, millel lennujaama lähedal saime suurepärase hiina köögi maitseelamuste osaliseks, mis iga kilomeetriga põhja poole kitsamaks muutus. Koobaste juurde jõudes oli just teelaienduse ehitus ja edasi läks ainult autolaiune mägitee (shikk: ikkagi kuninglik maantee). Koopad olid pimedad ja turistiatraktsiooni nendest tehtud ei olnud: Toonart ja Jaan võtsid seltsiliseks kohaliku noore tüdruku taskulambiga ning sukeldusid pimedusse. Poole tunni pärast olid nad tugevate emotsioonidega tagasi: oli ju tegemist väidetavalt maailma ühe suurema koopaga, mille kirikusaali suurusest kambrist looklesid alla maolaadsed kujundid (siit ka koopa nimi Snake Cave). Tagasiteel pildistasime maju, inimesi kohalikul turul, kes lausa nõudsid ühekaupa, et kõik saaks pildistatud ning üks päev oligi ühelpool.

Täna liigume siis paadiga Pacific Harbouri, et hommikul pardale saabuva gregiga haide juurde sukelduda.